Tõnu Lehtsaar
Psühholoog
Kriis kuulub inimeseks olemise juurde. Nii psühholoogiliselt kui ka usuliselt toimib areng sageli läbi kriiside. See tähendab, et eneseotsing, ka sisemine segadus, on teeks uute lahenduste ja selgusteni. Probleemiks saab see siis, kui kriis kestab kaua, ei lahene, muutub emotsionaalselt pärssivaks, segab otsuste vastuvõtmist ja suhteid teistega.
Teatud vanusele on omased teatud liiki kriisid. Näiteks hilisteismelise ja vara täiskasvanu iga peaks andma üldise vastuse küsimusele, kes me oleme. Kuni keskeani toimub meie eneseleidmine saavutuste, rolli ja positsiooni kaudu. Keskeast alates süveneb inimene rohkem iseendasse ja leiab ennast pigem sisevaatluse kaudu.
Küsimused, mida oma eluga ette võtta, kuhu panustada ja kelleks saada, on tõsised küsimused. Keegi teine ei saa nendele vastata. Nende vastusteni jõudmiseks on tarvis aega. Vastuse otsimise protsess on pidev kellekski saamise protsess.
Julgen siinkohal anda kaks soovitust. Esiteks ei pea nendele küsimustele vastuseid üksinda otsima. Usun, et palve ja Jumalalt selguse otsimine aitavad siin palju. Samuti on hea, kui neid teemasid saab arutada usaldusväärse ja kuulamisvõimelise inimesega. Südamelt ärarääkimisel on see omadus, et see toob hinge ja mõtetesse selguse.
Teiseks arvan, et meil kõigil on oma võimed, mida me saame arendada ja rakendada. Sageli võib eneseotsingute raskusi põhjustada soov olla keegi teine. Ausus iseenda ees, oma isikupära mõistmine ja arukas rakendamine on teeks iseenda poole.