Emotsionaalsed vajadused

20. detsember 2022 Kategooriad: Peresuhted, paarisuhe Vaimne tervis

Tere. Olen peaaegu 12aastane tüdruk, mu pere on suhteliselt suur (neli last, mina olen 2.) ja oleme kristlased (v. a. minu 16-aastane vend). Mul on üks probleem: olen juba umbes kolmveerand aastat mõelnud ja unistanud midagi sellist, et mu pere saab surma ja ma saan vigastada ja ma olen väga nõrk ega suuda peaaegu et liigutadagi ning keegi tugev mees mu tuttavatest nagu üritab mind teadvusel hoida/tuua vms. Väga paljusid erinevaid selliseid olukordi jms olen ma ette kujutanud, kirja pannud ja soovinud. Paar korda suvel ma isegi palusin Jumalalt, et midagi sarnast päriselt juhtuks, hiljem väga kahetsesin seda ja palusin andeks. Aegajalt ma endiselt kujutan selliseid asju ette ja loodan väga, et see juhtuks päriselt ka, siis enamasti sunnin ennast seda mitte tahtma ja mõtlema, aga see ei võta siiski ära seda igatsust tunda suurt kaotust, valu, piina jms. Ma ei tea miks ma seda tahan ja ma tean, et ma ei taha seda ainult valu pärast, vaid veel paljude asjade pärast, nt. see tunne, et keegi minust hoolib, teiste tähelepanu (kuigi seda vist juba on aga ikkagi), teiste abi ja kaastunne, mõistmine jms. Enesevigastamisest ja kodust ära jooksmisest olen ma mõelnud palju, aga ma ei taha seda teha mitmel põhjusel (nt. sest ma ei taha et mu vanemad kõigest mu elus toimuvast teadasaaksid ja ma tean, et see ei meeldiks Jumalale, ma tean, et Ta mind väga armastab ja minust hoolib). Mu vanemad, õed ja vend ei tea mitte midagi sellest kõigest ja ma ei tahagi et nad teaksid midagi. Igaks juhuks mainin, et kuhugi psühholoogi juurde vms. ma minna ei saa, sest mu vanemad saaksid varem või hiljem siis teada.

Karita Kibuspuu

Psühholoog

Tere!
Esmalt tahan Sind tunnustada, et julgesid oma murest kirjutada. Julgus oma muret jagada on esimeseks sammuks lahenduse leidmise poole.
Fantaasiatesse peitumine võib olla üheks viisiks, kuidas inimesed põgenevad emotsionaalse üksiolemise eest. Kujuteldav maailm on turvaline ja oma, sest see allub meie kontrollile ja soovidele. Erinevalt päriselust saame oma fantaasiates olukordi ja inimesi juhtida vastavalt oma igatsustele. Tood oma kirjas välja mitmeid olulisi vajadusi nagu vajadus kogeda hoolimist ja tähelepanu, mõistmist ja kaastunnet. Need kõik on väga loomulikud ja inimlikud vajadused ning kui me nendest puudust tunneme, võibki üheks hakkamasaamise viisiks olla erinevatesse kujutluspiltidesse põgenemine. Ka füüsilisest valust mõtlemine ja selle igatsemine võib olla viis, kuidas püüda toime tulla emotsionaalse valuga. Tihtipeale on ju ka enesevigastamise taga meeleheitlik katse hakkama saada emotsionaalse pinge ja hingevaluga.
Olukordi, kus peres on küll palju inimesi, kuid pereliikmed tunnevad end ometigi üksildasena, tuleb ette väga palju. Võib isegi öelda, et seda tuleb mingil hetkel ette peaaegu igas peres, nii kristlaste kui mittekristlaste seas. Väga tihti kipub inimeste tähelepanu keskpunkt nihkuma kodust väljapoole, töö- või kooliprobleemidele ning kodus osatakse või jaksatakse märgata ja tegeleda vaid praktiliste igapäevaste küsimustega.
Kui Sina tunned, et oled praegu olukorras, kus koged suurest perest hoolimata üksildust, siis tea, et Sa ei pea selle murega üksinda maadlema! Mõistan, et Sa ei soovi, et keegi Su perest sellest teada saaks. Ometigi julgustan Sind pöörduma mõne täiskasvanu poole, keda usaldad – selleks võib olla mõni õpetaja, koolispsühholoog või hoopis koguduse noortejuht. Tegelikult on võimalik enne murest rääkimist ka seda öelda, et ei soovi, et jutt pereni jõuaks. Siiski on iga jagatud murekoorem väiksem ja üheskoos alati lihtsam lahendusi otsida.
9. jaanuar 2023