Emotsionaalsed vajadused

Tere. Olen peaaegu 12aastane tüdruk, mu pere on suhteliselt suur (neli last, mina olen 2.) ja oleme kristlased (v. a. minu 16-aastane vend). Mul on üks probleem: olen juba umbes kolmveerand aastat mõelnud ja unistanud midagi sellist, et mu pere saab surma ja ma saan vigastada ja ma olen väga nõrk ega suuda peaaegu et liigutadagi ning keegi tugev mees mu tuttavatest nagu üritab mind teadvusel hoida/tuua vms. Väga paljusid erinevaid selliseid olukordi jms olen ma ette kujutanud, kirja pannud ja soovinud. Paar korda suvel ma isegi palusin Jumalalt, et midagi sarnast päriselt juhtuks, hiljem väga kahetsesin seda ja palusin andeks. Aegajalt ma endiselt kujutan selliseid asju ette ja loodan väga, et see juhtuks päriselt ka, siis enamasti sunnin ennast seda mitte tahtma ja mõtlema, aga see ei võta siiski ära seda igatsust tunda suurt kaotust, valu, piina jms. Ma ei tea miks ma seda tahan ja ma tean, et ma ei taha seda ainult valu pärast, vaid veel paljude asjade pärast, nt. see tunne, et keegi minust hoolib, teiste tähelepanu (kuigi seda vist juba on aga ikkagi), teiste abi ja kaastunne, mõistmine jms. Enesevigastamisest ja kodust ära jooksmisest olen ma mõelnud palju, aga ma ei taha seda teha mitmel põhjusel (nt. sest ma ei taha et mu vanemad kõigest mu elus toimuvast teadasaaksid ja ma tean, et see ei meeldiks Jumalale, ma tean, et Ta mind väga armastab ja minust hoolib). Mu vanemad, õed ja vend ei tea mitte midagi sellest kõigest ja ma ei tahagi et nad teaksid midagi. Igaks juhuks mainin, et kuhugi psühholoogi juurde vms. ma minna ei saa, sest mu vanemad saaksid varem või hiljem siis teada.