Probleemid eelkooliealise pojaga

Tere! Mul on mure. Õigemini tüdimus, väsimus, allaandmine. Ma kasvatan üksinda poega, kes sai nädala eest 7-aastaseks. Käin temaga psühholoogi juures 2020. a augustikuust, kuna tal on käitumishäired ja seda pigem kodus minuga. Paar aastat tagasi hakkas ta rääkima, et kui ma ei anna talle mida vaja, siis ta tapab mu ära. Mingi aeg ta lõi mind ja lõi ka koduloomi. Kassi tiris vurrudest ja väiksema kiisu käppadest sõitis tõukerattaga üle. Koera lööb jalaga. Karjub mu peale ja ei kuula kui midagi teha palun. Lihtsalt n-ö haugub vastu ja eirab palveid. Lõpuks ma lihtsalt käsin ja tõstan häält. See kestab juba 2 a. Lapse isaga on ka keeruline. Laps on sündinud "salasuhtest". Olime koos (kui nii saab öelda) ligikaudu 7 a, mis on sellise suhte jaoks isegi pikk aeg. Ta hoidis meid väga, aga tal on oma pere, kus tütar on täiskasvanud ja lapselaps on 4-5 a. Ütlesin talle, et tema sünniga ta meid unustab, mille peale ta vastas, et seda ei juhtu, ent see juhtus siiski. Ta helistas alati poja sünnipäeval, aga sel aastal seda ei juhtunud. Poeg ei ole teda näinud juba 2 a. Algul olin temasse väga kiindunud ja korra isegi armastasin, aga see kõik oli ühepoolne. Meil oli tore koos olla ja ta oli vahel ka öösel meie juures. Hea kui kohtusime 2-3 x aastaski. Eks ta käis minu juures lihtsalt pingeid maandamas. Oma naisega neil voodielu puudub juba aastaid. Aga see pole peamine. 2020. a alguses ma kirjutasin talle kirja, kus sain välja öelda kõik oma mõtted, sellega asi piirdus. Ei uskunud, et ta hakkab lastel vahet tegema, aga ma ei torgi teda. Minu jõud ei käi lihtsalt lapsest enam üle. Ta lihtsalt ei kuula ja näitab oma võimu. Ajapiirangutest ei pea kinni. Mul ausalt öeldes on eluisu otsas ja olen korduvalt mõelnud enesetapule. Minu jõud lihtsalt ei käi temast enam üle ja mind ei kuulata. Päevas on hommikul periood, kus lasteaeda saates teen kalli, aga nii kui järgi lähen ja koju tuleme, hakkab üks möll, sõimamine ja ropendamine. Mul ei ole kellelegi loota ega toetuda. Emaga ei suhtle juba 6 a. Isa on surnud ja temaga elasime koos ainult esimesed 4 a. Üksinda raban mitme koha peal tööd, et kuidagi välja tulla. Lisaks saan pensioni, kuna mu tervis ei ole ka korras juba aastaid. Ma ei suuda enam lihtsalt. Mulle pakuti lapse psühholoogi poolt vaimse tervise õe vastuvõttu, aga loobusin sellest, sest tean, et see ei aita.