Ärevus

Tere!

Kirjutate, et teie peamiseks mureks on ärevus, mis on levinud juba paljudele elualadele. Tajute seda tööd tehes, enesehinnangus, aga ka suhtlemises teistega. Oma kirjas mainite lisaks, et te ei tunne end õnnelikuna, teil on soov ennast ja oma elu muuta, aga te ei tea, kuidas seda teha. On hea, et jagate oma muret – kõrvalpilk võib märgata detaile, mida ise probleemis olles tähele ei pane.

Teie kirjas ei ole palju informatsiooni, aga loetu põhjal tundub, et ärevuse taga võivad osaliselt olla olulised, samas teie poolt lõpuni mõtlemata teemad. Näiteks tööelusse puutuv: te tahate teha midagi muud, aga kas olete mõtelnud, mis see täpsemalt oleks, mida teile teha meeldiks? Ja miks just see töö teile tähtis on? Või kas olete enese jaoks sõnastanud põhjused, miks praegune tööelu (töörutiin?) enam ei sobi?

Kirjast võib ka välja lugeda, et suhtlemine on probleemne teema, aga te ei täpsusta kas ärevaks teeb see, et te peate tööalaselt palju suhtlema, või miski muu. Paar lauset edasi viitate samas soovile teiste (uute) inimestega kohtuda (st ka suhelda!), kuid siis on takistuseks enesehinnang ning häbenemine.

Kirjutate, et sooviksite olla edukas ning vastuvõetav teistele, kuid selle eesmärgi saavutamist takistab välimus. Mainite lausa iluoperatsioone – mis on päris radikaalne lahendus ja peaks olema väga hästi läbi kaalutud ning põhjendatud.

Teie mures domineerib tugevalt see, mida teised teist (oletatavasti) arvavad ning soov olla aktsepteeritud. Me kõik soovime seda teatud määral, see on inimese üks baasigatsusi, aga see ei saa olla elu peasuund, sest mitte kunagi ei õnnestu kellelgi sobituda täielikult teiste standarditega. Kui see soov on lisaks väga üldisel tasandil (näiteks põhiliselt tundena) ja täpsustamata – võib tõesti tekkida segadus ja selle baasilt ka ärevus, sest ei ole teada mida tuleks teha, mille jaoks, mis on oodatav tulemus, kes seda peaks hindama, milliste kriteeriumite järgi jne. Taolises kaoses hakkabki aina enam esile kerkima kõik negatiivne – mida ei ole, mida ei saa, inimene näeb igal pool takistusi. See omakorda ahistab ja lisab hirmu. Nõiaring ongi valmis.

Õnnelikus on samuti üldinimlik igatsus, aga seegi ei saa olla peamine eesmärk – eriti kui selle sisu on sõnastamata. Enamasti on õnnetunne pigem kaasprodukt – inimene teeb midagi millele ta on otsustanud pühenduda, mille väärtuses ta on kindel ja selle protsessi käigus ta kogeb, et on õnnelik. Sageli ei ole taolise pühendumise objekt inimene ise, vaid mõni teine sihtgrupp, inimene, teema.

Ülaltoodu tõttu soovitaksin võtta aeg maha ja kõigepealt iseeneses selgeks mõtelda, milline inimene te tahate olla, milliseks kujundada end. Miks just selliseks, ehk: millised on teie elus suured väärtused – need, mida tahate ise järgida ja mida ka toestada ühiskonnas. Millele oleksite valmis pühenduma? Sealt juba on võimalik leida standardid enese, aga ka ümbritseva hindamiseks ja seda teekonda jätkata.

Õnnelikud ja hästi sobituvad inimesed on need, kes teavad kes nad on, millised on nende tugevused ja nõrkused, mida neil on anda, mida saavutada ja mis nende endi jaoks on edukus. Igal inimesel on need erinevad. Teisisõnu: on vaja selgeks mõteda iseendasse puutuvad põhilised asjad. Elus tuleb aegajalt perioode, kus neid põhilisi asju tuleb uuesti ümber sõnastada – kas elukaare etapi vahetusel, mingite põhiliset muutuste järel vms.

Usun, et suurema selguse tulles, väheneb ka ärevus ja mure. On võimalik, et nende asjade sõnastamisel vajate abi, kedagi, kes aitaks teile olulisi teemasid peegeldada ja sõnastada. Kui vaja, võime seda vestlust jätkata eraviisiliselt, samuti võite sinuabi keskkonnast leida teisi abistajaid. Kindlasti ei ole tegu tupikteega, kus lahendusi poleks, aga abistamiseks on vaja rohkem ja täpsemat informatsiooni.

Õnnistusi soovides,

Mari Vahermägi