Mari Vahermägi
Hingehoidja, kaplan, vaimulik
Tegemist on tõesti mitmete pingete ristumisega, kus on keeruline leida sobivat lahendust. Samuti tajun, et küsimuse taga on tugev emotsioon, teie jaoks ülekohtuse käitumise pärast, ehk küsimus on teile väga oluline ja valus.
Kirja põhjal saan aru, et tegu on kahe täiskasvanud mehe, isa ja poja suhtega, mis on teie jaoks põhiline pingeallikas. Lisapinged tulevad aga sellest, et isale ei sobi teie naine ning teile ei sobi isa praegune elukaaslane. Kirjast aga ei nähtu, kas soovite peretaraapiat alustada isasuhte pärast või juba käite seal oma paarisuhte pärast ning isasuhe on üks esile tulnud teemasid.
Võibolla ma eksin, aga mulle tundub, et teil on soov oma isasuhet parandada. Te ütlete, et on vaja “asju lahendada”. Isa aga ei soovi neid asju kas lahendada, või ei soovi lahendada viisil, mida teie pakute.
Suhte parandamise soov on igati õigustatud, sest isasuhe mõjutab nii inimest ennast kui ka tema teisi suhteid läbi elu. Samas olete mõlemad juba täiskasvanud mehed ja kummalgi pole enam otsest õigust teise ellu jõuliselt sekkuda. See ei tähenda, et suhte peaks maha kandma – vastupidi, täiskasvanuna on meil võimekus varasemaid valusaid ja ärritavaid teemasid objektiivsemalt vaadata, üksteist ära kuulata ja leida lahendus või lepitus. Lepitatud suhted aga ei hakka enam teisi lähisuhteid häirima.
Selline rahulikum vaatlemine aga sisaldab üksteise ärakuulamist ja kummagi sõnumite vastuvõtmist, enda olukorra, mõtete selgitamist ning vajalike korrigeeringute tegemist (andestamine, andeks palumine. leppimine nt). On tähtis, et mõlemad pooled tõesti kuulaksid ja aktsepteeriksid üksteise olukorda ja kogetud tundeid. Sageli võib meie arusaam minevikusündmustest muutuda (ja pinged taanduda), kui mõistame mis oli toonaste tegude tagamaa. Süüdistused aga süvendavad tekkinud haavu veel rohkem.
Võibolla tahaks ka isa teiega siiski suhet parandada, aga lihtsalt mingis teises vormis toimuva vestluse abil näiteks? On väga oluline jõuda esimeste pingete tekkimise põhjuste juurde – mitte aga hakata lahendama viimastest pingetest alates. Sageli hakkavad just esimesena tekkinud konfliktid tekitama järgmisi, kahjuks tihti lausa lumepalliefektina. Kindlasti ei tohiks sellises vestluses anda hinnanguid teineteisele või teise tehtud valikutele (näiteks teie kummagi naistele). Aga saab läbi mina-sõnumite anda informatsiooni minevikus kogetust ja sellest kuhu sooviksite tulevikus jõuda.
Kindlasti ei tohiks kogu suhet maha kanda (katekstada), või hakata ultimaatumeid andma. Need ei too lahendust vaid teevad olukorra hullemaks. Jõuga millegi pealepressimine ei ole ju kummalegi vastuvõetav. Isegi valusas suhtes peaks alles jääma üksteise respekteerimine – muidu ei ole dialoog võimalik.
Arvan, et on oluline eelis, et teie isa on elus ja suhtlemisvõimeline. See tähendab, et võib siiski olla võimalik teie suhet lepitada ja parandada. Eelduseks on mõlemapoolne soov seda teha, väljakutseks aga mõlemale sobiva viisi leidmine ning (vastasikku?) tugevate (negatiivsete?) tunnetega toimetulek, mis võivad teievahelise konstruktiivse dialoogi kraavi ajada. Võibolla olete oma tundeid pereteraapias juba saanud käsitleda – siis võite olla “tugevam” ka isaga rahuliku dialoogi alustamiseks ilma pereterapeudita. Kui aga teie enda negatiivsed tunded on samuti väga intensiivsed ning ärritute kergesti, tuleks kõigepealt tegeleda veel enda tunnetega ja siis püüda isaga uuesti dialoogi alustada. Siis juba koos otsides viisi, mis teile mõlemale sobiks.
Kui olete usklik inimene tuleks kogu teema eestpalveisse võtta ning küsida Jumalalt konkreetseid samme lahenduse poole. Jumalalt tulevad parimad lahendused, sest Tema teab mis kellegi hinges toimub ja milleks keegi valmis on. Kui seda kõike aga tundub liiga palju teile endale kanda, soovitan kindlasti otsida juurde veel hingehoidlikku abi kas meie kontakti eraviisiliselt jätkates või siin portaalis mõne teise spetsialisti poole pöördudes.