Kui oluline peaks olema usklikule inimesele välimus ja selle eest hoolitsemine, või see on iga inimese puhul suhteline?
Psühholoog
Inimese välimus on osa meie minast. On huvitav, et inimeste hoolitsus oma välimuse eest ulatub täielikust hoolimatusest haiglase ülehoolitsuseni. Enamus meist jääb kusagile nende äärmuste vahele. Psühholoogiauuringud on näidanud näiteks seda, et kultuurinormide kohaselt ilusat inimest peetakse usaldusväärsemaks kui inetut inimest. Esmakohtumisel märkame suhtluspartneri riietuse kohasust ja puhtust. Ebakohane riietus ja räpakas välimus kutsuvad esile pigem tõrjuva reaktsiooni. Kasvasin kodus, mille suhtlusringkonnas oli arusaamine, et usklik naine ei meigi ega kanna kõrvarõngaid. Kui üheksakümnendate alguses läksime perega USA-sse, kohtasime kirikus hoolikalt ja põhjalikult meigitud daame. Nende loogika oli, et Jumala ees peame olema nii hoolitsetud, kui võimalik.
Arvan, et usklikena on see tähtis, kuidas me välja näeme. Kui me tahame elada pühitsuselu, järgida Kristust, saada tema sarnaseks, jagada rõõmusõnumit päästmisest, siis need ilusad asjad peaksid paigutuma ka ilusasse vormi. Hädad algavad sealt, kus vorm nõuab aega ja tähelepanu, kuid sisu pole. Ainult välise ilu rõhutamine ilma teadmiste, arutlusvõime ja hingerikkuseta on vaid tühipaljas edevus. Iludusvõistlusena toimiv jumalateenistus pole jumalateenistus, vaid iludusvõistlus. Kui sisu on paigas, küll ka siis vorm tuleb järele. Minu arvates on hoolitsetud, maitsekas ja kohane välimus märgiks sisemisest rikkusest.