Kuidas usuliselt otsast alustada? - Kui olen mitmeid aastaid kristlane olnud, isegi usaldatud mingil tasandil juhtima, ja mingi hetk (ilma mingi suure konkreetse põhjuseta) tunnen, et ei tea enam üldse, kui palju ja mida ma usun; kui tõeliselt olen uskunud, kas ma üldse olen kunagi tahtnud päriselt enda elu Jumalale pühendada; et ma ei saa Piiblist tegelikult suures osas üldse aru jne. Ja samas tean jätkuvalt, et kristlus on tõde ega saa ka ilma rahulikult edasi elada. Ega isegi ei oska/julge seda kõike kogudusekaaslastele seletada ega tunnistada, osaliselt ka kuna arvan, et keegi ei usu (sest olen ju olnud nii särav, tegutsenud siiralt koguduses jne), teiseks ei taha teiste usku maha tõmmata, sest paljud on minu kui eeskuju peale vaadanud ja ei taha, et laialdaselt teatakse, et olen oma (usu)eluga väga puntras tegelikult. Tean, et loogiline lahendus tundub ühele/paarile usaldusväärsele inimesele rääkida kõigest, aga isegi kõige lähematele kogudusekaaslastele kõike tunnistada tundub vale, piinlik ning tunnen, et kõike on nii palju ja enda sees on nii suur segadus, et keegi ei jaksaks seda ära kuulata, ei taha kelleltki nii palju aega nõuda, samas võõra inimese (nõustaja vms) juurde minek oleks veel raskem, sest täiesti otsast peale enda ja oma tausta seletamine on veel keerulisem kui tuttava inimesega rääkimine. Tean, et mul on iga võimaliku lahenduse peale mingi „aga“, justkui vabandus, et miks see ei toimiks, ja ometi tean, et praegusesse olukorda jääda ei tohi…
Vaimulik ja hingehoidja
Usuteekonnal võib erinevail põhjustel ummikusse jõuda iga kristlane. Ka Piiblis on mitmeid näiteid suurte jumalameeste usukriisidest (Eelija, Mooses, Peetrus). Pikaajalisem staaž võib anda suurema kogemuse, aga see ei ole tingimata garantii. Positiivse poole pealt võib ummik või usuline kriis aga tähendada, et Jumal tahab viia kõrgemale või sügavamale.
Uskuja enese jaoks väljendub kriis sageli segaduses ja kahtlustes, ning alusküsimustele uuesti vastuseid otsides tulevad välja nõrgad kohad – nagu Sa ka kirjutad, et ei tea, kui palju ja mida Sa usud, kas üldse oled uskunud. Inimene ise ei saa anda lõplikku hinnangut oma südame olukorrale. Selleks on meie süda liiga “petlik”. Aga me tajume kui midagi on valesti – enamasti kas süütundena või lihtsalt, et “elu” kui sellist ei ole enam. Piibel ütleb, et Jumal uurib inimese südant, Talle on oluline, mis seal sünnib – ja Jumal on ka see, kes meie südame seisu ainsana muuta saab. Meie saame seda Temalt paluda ja Temaga koostööd teha – olla kuuldel ja kuulekad. Nii nagu Laulja sageli palub: oh Jumal uuri ja proovi mu südant, ja vaata, kas ma olen valuteel.
Ükskõik millisel positsioonil keegi ka teenib, ei ole nägude tegemisel /maski kandmisel sisulist mõtet. Silmakirjalikkus on alati hävitava mõjuga inimesele enesele ning üks asjadest, mida Jeesus nt variseride juures kõige enam sõitles. Jumal ei tee vahet mis positsioonil keegi on – Tema tähelepanu on suunatud südame olukorrale, sellele mis inimest tegelikult motiveerib.
Tundub, et võiksid pikemalt mõtiskleda küsides: miks ma üldse usun? Mida usk minu jaoks tähendab? Mida ma tegelikult vajan ja igatsen?
Ütled end uskuvat, et kristlus on tõde. Ja see on oluline tunnistus. Aga Jumal ei ole meid kutsunud ainult tõde tunnistama – vaid eelkõige on Ta Sind kutsunud elavasse, kahepoolsesse suhtesse. Teatud eluvaadet ja mõtteviisi on palju lihtsam tõeks tunnistada, kui selle autoriga suhtesse astuda. Esimesel juhul saab hoida mugavat distantsi – teisel puhul tuleb hakata suhet looma…. uurima, kellega on tegu, mida teine ootab, milline ta on, küsida, mida tema arvab, aga ka: mida mina ootan, õppida kuidas teievaheline suhtlemine toimib… jne.
Kristluse südames ongi suhe kõige olulisem. Kolmainu Jumal ise on kolm omavahel ülimalt lähedases suhtes olevat isikut. Ka Jeesus küsis oma kõige lähematelt, jüngritelt – kes Ta neile oli (Jh 6: 68-69). Ja Siimon Peetrus vastas talle: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.” Uskumine on algus, aga tuleb ka “ära tunda”, kes Jeesus meile on, ning siis teha järgmised valikud vastavalt sellele äratundmisele.
Kui kristlus on tõde Sinu jaoks – siis Kristus Jeesus on see, kes otsib Sind ennast. Sinu küsimust lugedes tundubki, et Jumal tahab su “kätte saada”. Saada sind ennast, seda suhet, sest miski on tulnud Tema ja Sinu vahele.
Viimaks julgustaksin siiski väga ka leidma (kas Sinu.abi portaali kaudu või muid võimalusi kasutades, nt teisest kogudusest) selle inimese, kellega oma seisu reaalses kohtumises lahti harutada. Siin ei saa sa end ise “korda teha”, sa oled iseendale liiga lähedal, liiga selle sees, et olukorda kõrvalt ja selgelt näha. Usuelu on kogukondlik elu ning kasvamine toimub üheskoos ja koguduses me kõik vajame aeg-ajalt teise abi, teist pilku. Nii suures ummikus olles, on vaja kedagi teist, kes aitaks saada suuremat pilti ja palvetaks Su eest. Oma probleemi tunnistamine ja abi otsimine on pigem tarkuse ja küpsuse märk, kui häbenemise asi. Ära jää uskuma seda valet – et Sinu lugu on liiga keeruline, või et keegi ei taha sellega tegeleda. Ja isegi kui Sa praegu millestki aru ei saa – saad sa juba nüüd Jumalat lihtsalt appi hüüda. Tema on tõotanud, et Ta kuuleb ja vastab. Meil on ka tõotus, et kes otsib – see leiab. Väga paljud nendest, kes usulisest kriisist end heidutada ei lase, vaid on hakanud Jumalat otsima kogu südamest, kogevad siis oma jumalasuhte muutumist ning teevad sageli ka uue pühendumisotsuse. Selliseid otsuse tegemise kohti võib usuteekonnal tulla mitmeid.