Üksindus-teistsugusus

Kirjutad, et tunned end usklikuna väga üksikuna, oled sisemiselt tundlik ning koged end tõrjutuna. Mainid ka enesekaitseks loodud agressiivset fassaadi. Oma probleemi põhjuseks pead “rasket muusikat”, mille valikut su usukaaslased ei mõista ega toeta, ning et eelistad tumedat riietust. Su probleemil võib olla ka muid tahke.

Esiteks võid jääda üksi, kui kaitsed end agressiivsuse maskiga. Sa küll ei kirjelda, milles su agressiivsus väljendub, kuid agressiivsus ei ole suhete loomist ja hoidmist soodustav hoiak.
Saan aru, et oled agressiivsuse valinud eelkõige minevikus kogetud valu tõttu lähisuhetes, ega soovi, et selline kogemus korduks. Kahjuks ei saa aga tähenduslikke suhteid luua ilma “peidust välja” tulemata – suhet luues peavad kaks isiksust kohtuma päriselt, mitte maskidega või distantsilt. Muidu suhe lihtsalt ei teki.
Iseasi, ja sinu otsustada jääb alati see, kui avatud ja sügavat suhet sa oled valmis looma. Aga see on juba edasine küsimus.
Samuti on raske suhteid luua, kui alustad saaja positsioonilt või oled ärevil ja valvel, kuidas kaaslane sinu suhtes käitub. Suhe on eelkõige kahe võrdse partneri enesejagamine, teatud määral enese teisele avamine ning selle kaudu ühise vestlus- või tunnetuspinna leidmine.
Suhtes paelub meid teise äratundmine ning see, et meidki “tuntakse ära” ja aktsepteeritakse.

Seda kõike aga ei ole võimalik teha enesekaitses või agressiivselt, sest suhe on pigem kutsuv ja ootav tants kui võitlus.

Minevikus saadud haavad võiks detailselt ja põhjalikumalt lahti rääkida koos nõustaja või küpsema usukaaslasega (selle võid leida ka sellelt veebilehelt) ning selliseid haavu on Jumal lubanud ravida. Ravi toimub eelkõige läbi palve ja Jumala ligitulemise. Haavade peitmine, tunnete allasurumine ning ründava hoiakuga enese kaitsmine ei lahenda neid sügavamaid põhjuseid, vaid pigem suurendavad üksindust.
Ravitud haavad aga tugevdavad identiteeti ning lisavad suhtejulgust. Õrnus ja tundlikkus Jumalaga koos on omakorda võimsad suhte tugevdajad.

Näed oma probleemi põhjustena peamiselt teiste suhtumist. Veidi ka sellest.
Raske muusika kuulamine iseenesest ei ole halb. Inimestel on sellise muusika suhtes mitmesuguseid arvamusi, tihti aga vaadatakse asja üsna pealiskaudselt. Neid, kes seda maailma hästi tunneksid või sellesse süüviksid on vähe ning alati on lihtsam kritiseerida nii muusikat kui ka kuulajat.
Teisalt on sellel kriitilisusel ka arvestatav põhjus.

Esiteks kannab igasugune muusika endas vaimsust, mis tuleneb inimestest, kes seda muusikat teevad – žanrist olenemata. Muusika puudutab tundeid ning tunded on need, mis kuulaja vallutavad, teda mõjutavad, aga avavad ühtlasi tee tumedamate jõudude mõjule kuulaja hinge. Näiteks võib muusikažanriks olla kantri – aga kui seda teeb satanist, kandub tema vihkamisest kantud, depressiivne meelelaad hõlpsalt üle kuulajani, põhjustades viimaseski viha, masendust ja heitumust.

Teiseks on raske muusika lüürika (sõnad, mida välja karjutakse) sageli destruktiivne ning (kuulaja) hinge hävitav. Soovitan valivalt vaadata seda, mis sõnumiga muusikat kuulata, mida seal öeldakse, millised fraase korratakse, ja mida see sinu hingega teeb, su ellu kuulutab – millised ülekanded sealt tulevad. Sageli on need muusikud ise sisemiselt katki, ning kui nende muusika voolab haavadest, võib see olla lausa toksiline. Päevast-päeva endale sisendada kurba/vihast sõnumit võib ka sinust viimaks teha kurva või agressiivse inimese – aga see ei pea nii olema! Su agressiivne fassaad ei pruugi aga üldse lähtuda sinu tegelikust olemusest, vaid võib olla reaktsioon kogetud kriitikast ja muusika mõjust, mida kuulad.

On olemas hulganisti ka kristliku sõnumiga head rasket muusikat, mida võiks kuulata, ning millest ei tule halbu ülekandeid. P.O.D näiteks. Selles vallas tegutsevad kristlased teevad muusikat erilise missiooniga – aidata kõiki masendunud ning viha täis inimesi.