Kõik, mis toimib ühe inimese puhul kaotusvalust ülesaamiseks, ei pruugi toimida teise puhul. Küll aga on mõningad viisid, mille seast valida, kuidas oma lähedasele toeks olla. Kõigepealt võiks palvetada oma poja pärast. Seejärel võiks palvetada Jumalalt tarkust, kuidas olla toeks. Vanemad tahavad tihtipeale hakata lastele nõu andma ja neid õpetama. Enne tagasiside andmist on oluline tähelepanu andmine. Olge lapse jaoks olemas. Andke talle teada, et olete valmis kuulama, hinnanguid ja lahendusi pakkumata. Arvan, et on oluline, et laps tunneks, et tal on usaldusväärne isik, kellele oma murest vabalt saab rääkida. Mõnel lapsel on väga raske istuda maha ja hakata rääkima, vaja on tegevust. Tehke koos pojaga midagi toredat. Võib-olla lähete koos sööma või lähete koos sportima, mille kaudu kaob tähelepanu ära murelt ja sellest rääkimine võib tulla loomulikumalt. Lapse jaoks võib oluline olla ka, kui ta saab teiega koos olla, ilma rääkimata, nt kinos või kodus diivani peal. Kui laps on saanud lihtsalt olla sellisena nagu on, rääkida oma mõtetest, siis võite küsida, kas ta tahaks kuulda teie arvamust. Ja see on koht, kui on võimalus rääkida iseenda või kellegi teise kogemustest purunenud suhetega, armastusest ja andestusest ning kuidas see olukord võib muutuda. Öelda, et need tunded, mida ta tunneb, on normaalsed. Anda pojale mõista, et ka tegelikus elus parandab haavad aeg. Tuleb anda pojale aega ja lasta tal need tunded n-ö ära tunda, et saaks toimuda tervenemine. Kannatlikkust ja lootust teile mõlemale!