Süütunne kristlasena

19. mai 2020 Kategooria: Kristlase elu

Alates kristlaseks hakkamisest peale on mul igapäevaselt süütunne. Mul on süütunne igasuguste asjade pärast: et ma ei palveta piisavalt, ei tee piisavalt koguduses tööd, ei anneta piisavalt raha., ütlesin kellegi midagi vale hääletooniga jne... Veel läheb mul palju mõttetööd pidevaks analüüsimiseks, kas ma ikka olen kõike õigesti teinud, kas olen kõigi vastu piisavalt sõbralik/abivalmis/toetav olnud, kas tegin piisavalt teise inimese aitamiseks, kas tegin kõike vastavalt piiblile jne... Kui ka mõnda raadiosaadet kuulan, siis õpetusi kuuldes hakkan jälle analüüsima ja tunnen süüd.

Urmas Nagel

EELK vaimulik ja hingehoidja

Matteuse evangeeliumis on öeldud: “Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik” (Mt 5:48). Jõulised sõnad, kuid tegelikult ei tähenda mitte seda, et me peaksime olema perfektsed, täiesti veatud. Sel juhul surume kõik ebatäiusliku endas maha ja tulemuseks on sisemised pinged või siis selle projitseerimine teistele. Pigem tuleb meil olla terviklik inimene koos kõigi oma heade ja halbade külgedega.  Armastusekäsk koosneb ju kolmest osast: armasta Jumalat, ligimest ja iseennast. 

Tegelikult on Jumal meie vastu palju armulikum kui me ise enda suhtes oleme. Apostel Johannes ütleb: “Olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja teab kõik” (1. Johannese 3:20). Usun, et see on pind, millele on hea ja kasulik toetuda, kui peab oma pingete ja süütundega maadlema. 

Üks oluline põhimõte kõlab nii – kõik, millega meie mina samastub, valitseb meie üle. Me võime valitseda ja kontrollida kõike, millega samastumisest me loobume. 

 

Seni kui ma endale ei andesta, olen justkui lõksus. Andestus on eelduseks, et inimene saaks elada teadlikult ja tähelepanelikult. Saaks elada praeguses hetkes. Ühte pean siiski veel mainima. Enamasti on meie süü põhjused sügaval. Vahel on see lahendamatu lein, vahel on selleks minevikuhaavad või sügavale alateadvusse surutud lahendamata küsimused, mis siis mõnel hetkel “vupsavad” teadvusse ja nõuavad nendega tegelemist. Lõpuks ometi!  Pole midagi imestada, et suured muutused, nagu seda on usule tulemine jms, toovad kõik meis erakordse jõuga esile. Siin ei aita alati ainult teadmine, et “olen võitjate poolel”, et olen lunastatud. Mitte ainult Kristusele, vaid ka iseendale tuleb “jaa” öelda.

 

Lisaks palvele on mitmeid toetavaid viise, kuidas leida meelerahu. Erinevad vaimulikud harjutused jms. Seda kõike ei jõua siin kirjeldada, kuid olen valmis edaspidi sellest lähemalt rääkima. Võib ka mulle helistada.

 

Ole hoitud!

20. mai 2021