Karita Kibuspuu
Psühholoog ja pereterapeut
Esimese sammuna tuleks endasse vaadata ja küsida, mis on see sõnum, mida süütunne edastab? Miks ma pean pidevalt töötama? Miks ma ei tohi puhata? Mis juhtub, kui ma puhkust võtan?
Kui vajaduse taga, pidevalt tegevuses olla, on kodune mudel, näiteks vanemate eeskuju, on see ilmselt seotud ka mingi sügava baasuskumusega. Näiteks: „Tubli inimene leiab endale alati tegevust” või „Ainult laisk puhkab ja ei veeda päeva kasulikult” või „Tegus inimene puhkab töötades” vms. Niisugused veendumused pärinevad tihtipeale meie lapsepõlvest või varasest noorusest. Kuigi need on meie sisse nii sügavalt juurdunud, et me ei pane neid enamasti tähele ega oska seepärast ka vaidlustada, ei pruugi need sugugi tõesed olla.
Meie vanemad ja vanavanemad võivad olla kogenud keerulisi ja väljakutseid täis aegasid, mil ellujäämiseks ja toimetulemiseks oli vaja aina tööd rabada ja puhkusele ei tohtinud mõeldagi. Kuid ajad on muutunud ja Piiblistki loeme, et töö ja puhkus, tegutsemine ja hingamine peavad olema tasakaalus. Endale puhkamist lubades tunnistame Jumala kõikvõimsust ja usaldusväärsust – meie võime rahulikult vahel aja maha võtta, sest maailm ja kogu meie elu on jätkuvalt Jumala kontrolli ja juhtimise all.
Kui me siiski alistume süütundele ja järgime harjumuspäraseid mustreid, võib juhtuda, et ühel hetkel hakkab logisema füüsiline tervis. Nii annab keha märku, piltlikult öeldes – hüüab appi –, et meie poolt pealesurutud koormus ja elutempo pole jõukohased. Siis on küll viimane aeg midagi ette võtta, et me ühel hetkel päris kokku ei variseks. Kui lakkamatu töötamise veendumused ja mustrid on nii sügavad, et omal jõul nendega toime ei tule, tasub pöörduda abi saamiseks nõustaja või mõne muu spetsialisti poole.