Peresuhted > Toitumisvalikute muutumine perekonnas

Meie tütar on jõudnud väga tundlikku ikka (16aastane) ning aasta algusest on ta tõsine vegan. Meie kodus on see aga terve süsteemi pea peale visanud. Kuidas toimida, kui laps totaalselt keeldub midagi loomset söömast, aga kodus on veel peale tema 4 sööjat, kes tema toiduvalikust lugu ei pea?

Vastab koolipsühholoog Tea Ausin:

On paratamatu, et pereliikmed ei ole alati ühesuguste eelistustega. Kõiges ei olegi üksmeel võimalik, sest oleme inimestena erinevad. Teisest küljest vaadates on elu selle võrra rikkam ja huvitavam.

Kui üks pereliige on vegan ja teised mitte, võiks proovida mõelda, millised on igaühe vajadused. Seejärel saaks mõelda, kuidas lahendada konfliktiolukorrad nii, et kõigi vajadused oleksid täidetud (näiteks varuda koju nii taimset kui loomset toitu). Niisugust lähenemisviisi saab kasutada, kui keegi takistab teisel oma vajaduste täitmist käegakatsutaval viisil (näiteks pere õhtusöögis pole võimalik liha taldrikule tõstmata jätta, kui söögiks on lihaga supp).

Söömiseelistuste puhul on tõenäoliselt lugu keerulisem ja tegu pole vajaduste, vaid väärtuste konfliktiga. Kui peres on vegan, siis tõenäoliselt ei tee see teiste elu raskemaks, kuid on siiski mitmel põhjusel häiriv, kui teised väärtustavad segatoitu. Näiteks lapsevanemad võivad pidada õigeks, et noor inimene sööks nii taimetoitu kui piima ja liha. Samas, arvatavasti kumbki pool ei taha oma eelistusi muuta ja asuvad end kaitsma, kui keegi püüab neid survestada.

Väärtuskonfliktide puhul on soovitav oma seisukohti väljendada, neid põhjendada ja ka teist osapoolt kuulata, miks tema väärtus on just selline. Võimalik, et sellises dialoogis leitakse, et väärtuste erinevus ei olegi suur ja ei vii konfliktini. Võimalik on aga ka, et üks või teine osapool peab oma käitumist või väärtusi muutma, mis omakorda kahjustab nii suhet kui enesetunnet. Rahul võivad olla need, kes on suutnud leppida tõsiasjaga, et teiste inimeste väärtusi me muuta ei saa.

13.06.2020