Peresuhted > Pornograafia

Olen sattunud pornograafiast sõltuvusse. Olen endale vastik, aga lõpetada ei suuda. Mida teha?

Vastab Anneli Kritšmann-Lekštedt, paarisuhte coach ja koolitaja, IMAGO paariterapeut:

Pornosõltuvus on maailmas laialt levinud ja paljudele tõsiseks probleemiks. Ka kristlastest mehi ja naisi on pornost sõltuvuses.

Kuna inimaju on meie psühholoogilise kogemuse bioloogiline ankur, siis on hea mõista, kuidas see toimib. Ma tean, et ükski aju-uuring ei üllata Jumalat. Tema oli see, kes lõi inimese, meie aju ja hinge.

Pornograafiat vaadates reageerib aju ekraanil olevatele piltidele. Ükskõik, kas tegemist on jalgrattasõidu õppimise või sülearvutiga, sa lood oma ajus uusi neuroloogilisi radu. Pornot vaadates vabaneb ajus dopamiin, neurokemikaal, mis on seotud eufooria, õndsuse, motivatsiooni ja keskendumisega. Seda nimetatakse sageli „heaoluhormooniks” - mida intensiivsem on kogemus, seda rohkem dopamiini vabaneb. Internetiporno intensiivsus tekitab stimulatsiooni taseme, mida su aju tavaelus ei koge.

Võid mõelda neuroloogilisele teekonnale nagu metsarajale. Iga kord, kui keegi rajal kõnnib, muutub see tugevamaks. Samamoodi, iga kord, kui signaal liigub mööda neuraalrada, muutub tee tugevamaks. Sama bioloogilise nähtuse tõttu oskame jalgrattaga sõita ka siis, kui pikem paus on vahele jäänud.

Mõtle siis, kuidas aastatepikkune pornograafia vaatamine mõjutab aju. Mida rohkem pornot tarbid, seda rohkem dopamiini saad. Aju aga kohaneb ülestimuleerimisega ning vajab aja möödudes sama tunde saamiseks üha rohkem dopamiini. Usun, et just seetõttu kirjeldavad paljud, kes regulaarselt pornograafiat vaatavad, oma kogemust narkomaaniana, mis sarnaneb uimastite tarvitamisega.

Pornost mõjutatud aju on eelkõige sõltuvuses uudsusest, mitte seksist. See ajab taga uusi pilte, uusi ebareaalseid stsenaariume. See on põhjus, miks mõned veedavad tunde, kerides läbi sadu pilte korraga. Pornograafias on kõik üles ehitatud ootusärevusele, mitte rahuldusele. See pakub liialdatud erutustaset, mida ükski tõeline naine kunagi pakkuda ei suudaks. Lõppude lõpuks on naine – ükskõik kui atraktiivne – ikkagi ainult naine.

Kui inimese organism on selle vajadusega üle koormatud, muutub signaal sinu ajus, mis üritab seda peatada, tundetuks ja toob kaasa abituse, mida nii paljud inimesed kogevad oma võitluses porno vastu.

Dopamiin pole ainus neurokemikaal, mis pornograafia kasutajaid mõjutab. Tegelikult vallandab pornograafia samu neurokemikaale, mis reaalse seksi ajal vabanevad. Näiteks oksütotsiin, mida nimetatakse „armuhormooniks”, aitab luua tugevaid kiindumuse, rahulikkuse ja turvalisuse tundeid. Naistel vabaneb oksütotsiin sünnituse ja imetamise ajal ning aitab tugevdada ema ja lapse vahelist sidet. See kemikaal vabaneb ka seksi ajal ja aitab naistel pühenduda oma paarilisele - nende naudinguallikale. Meestel on hormoon nimega vasopressiin, mis teeb midagi sarnast. See on seotud meeste monogaamiaga. Inimesed on uskumatud olendid, kes on loodud monogaamsetesse suhetesse. Aga mõtle selle tagajärgedele pornograafia kasutajale. Nende neurokemikaalide tõttu satuvad nad ebaloomulikku suhtesse – nad armuvad pikslitesse ekraanil. Arvestades, kuidas aju töötab, on lihtne mõista, kuidas pornograafia viib seksuaalse sidumiseni, mitte seksuaalvabaduseni.

Aga asi ei ole lootusetu. Samal moel kui porno suudab su aju muuta, saab seda alati tagasi pöörata. Meie aju muutub pidevalt ning seda saab uuesti juhtida punkti, kus aju ei reageeri enam samal moel pornole nagu varem.

Parim viis pornosõltuvust võita on tegeleda sellega iga võimaliku nurga alt.

Alusta ustava koguduse leidmisest ja osale koguduse töös. Käi koos nii palju kui võimalik – see tähendab olla osa pühade osadusest mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Kui sõprus ja suhted kasvavad, palu eestpalvet ja toetust neilt, keda võid usaldada.

Abiks on ka see, kui hakata pornotööstuse telgitaguseid mõistma. Porno on väljamõeldud vale. Naised, kes on kaamera ees, ei naudi enamasti seda, mida nad teevad, ja selle taga, mida sa vaatad, on vägistamise ja seksuaalse kuritarvitamise kultuur. Kui sa sellest aru saad, võib see aidata mõista, et inimesed kannatavad sinu sõltuvuse toitmise all. See ei ole lihtsalt ohutu tegevus, see on kahjulik iseendale ja teistele.

Veel üks kasulik praktika on endalt küsida: millal ma kõige tõenäolisemalt pornot vaatan? Kas see on siis, kui ma üksi kodus olen? Kas siis, kui mul on igav, kui mul ei ole midagi muud teha? Kui suudad tuvastada mustri, on võimalik, et saad plaanida sellega mitte tegelemist veel enne, kui see taas võimust võtab. Oma võimaluste piiramine võib aidata harjumuse tsüklit murda, kuid see ei ole midagi, mida sa üksi teha saaksid.

Hea uudis on see, et sa pole üksi. Kui sa komistad ja kukud, ära looda ainult enda peale. Vaata alati Jeesusele. „Seega ei ole nüüd hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses” (Roomlastele 8:1). Sind ei mõisteta hukka, kui usaldad Jeesust. Jumal võtab sind vastu, Jumal armastab sind, Jumal andestab sulle.

Sellistes olukordades on hea endalt küsida – kumb on suurem, kas minu sõltuvus või minu jumal? Jah, porno vaatamine muudab aju. Aga miks peaksime arvama, et Kristuse au avaldab nõrgemat mõju? Kui sind haarab iha pornograafia järele, ja sa kujutad ette Jeesust seismas sinu ees, sinu toas, silmad säramas armastusest, sa tead, et leiad sel hetkel jõudu, et mitte vaadata pornograafiat. Sa ei ole orjastatud.

Paulus kutsub sind üles: „Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses. ” (Efeslastele 4:23–24). Su vaimu uuendamine kirjutab üle sinu aju neuroteed.

Aju-uuringud ütlevad, et meie aju kujundab see, mida me näeme. Ja mida rohkem me seda näeme, seda tugevamaks tallatakse meie neuroradu. Aga me ei ole nende ohvrid. Need füsioloogilised muutused ei ole ülimad. Jumal on ülim. Ja ta on andnud meile vaimseid relvi, mis on füsioloogiliselt võimsamad kui pornograafia. Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest. (2 Kor 4:6).

Ja lõpetuseks üks ilus lugu:

Vana indiaanlane vestles lõkke ääres oma lapselapsega: „Kas tead, et igas inimeses on kaks hunti, kes omavahel võitlevad. Üks on hea hunt-lahke, abivalmis, aus, armastav, jne. Teine hunt aga halb - kuri, laisk, pahatahtlik, valelik jne.“ Vanaisa sõnad avaldasid poisile sügavat muljet. Ta mõtles tükk aega ja küsis siis: “Vanaisa, aga kumb hunt võidab?“ Vanaisa naeratas: „Võidab see, keda sa rohkem toidad!“

Kumba hunti sina rohkem toidad?

08.07.2020