Peresuhted > Lähedase hooldamine

Minu emal on diagnoositud dementsus ja ta ei saa enam üksi kodus hakkama. Keegi peab teda pidevalt hooldama ja valvama. Oleme üritanud seda vennaga jagada, ent me mõlemad peame käima tööl. Oleme mõelnud panna ema hooldekodusse, ent ema ei taha oma kodust ära minna, mis on täiesti arusaadav, ning ise ka tunnen end tänamatu ja halva lapsena, et oma ema tahan kuhugi ära viia. Samas tunnen vahel, et lihtsalt ei jaksa enam...

Vastab pereterapeut Lii Lilleoja:

Teie mure on mõistetav, olete oma elus keerulises perioodis ning peate vastu võtma olulise otsuse. Tõenäoliselt oskab perearst või raviarst hinnata ema seisundit kõige paremini – kas leidub tema seisundit leevendavat ravi ning kui suur on ema abivajadus. Seisundit tuleks kindlasti hinnata, võib-olla on võimalik mingil perioodil kasutada ka koduhooldaja või sotsiaaltöötaja abi. Teatud haigusstaadiumis on tõesti nii, et tekib vajadus pideva järelevalve järele, mida ei saa töötavad lapsed oma vanematele pakkuda. Kindlasti on emotsionaalselt raske oma ema hooldekodusse viia, eriti kui see on tema jaoks vastumeelne. Tõenäoliselt ei luba ema seisund tal ka olukorda väga objektiivselt hinnata.

Seetõttu on väga oluline arstlik hinnang ema igapäevasele toimetulekule, kas tema olukord ilma pideva järelvalveta on talle ohtlik? Väga paljudel juhtudel suudavad hooldekodud oma klientidele pakkuda parema hoolduse ning järelevalve, kui lapsed, kes saavad töö kõrvalt vaid mõneks tunniks läbi astuda. Kui olete olukorras, kus et enam ei jaksa ema eest hoolt kanda, tuleb kindlasti leida lahendus.

Aga mida teha süütundega? See on tunne, mis tuleb sellest, olete hooliv tütar, muretsete ema heaolu ja turvalisuse pärast ning ei taha teha kergekäelist otsust. Vahel aitab ratsionaalne olukorra hindamine seda rasket tunnet pisut leevendada. Tavaliselt on kasu sellest, kui saate kellegagi oma tunnetest rääkida, kui olete kristlane, siis kellegagi koos palvetada

30.05.2020