Peresuhted > Esimene armastus

Tere! Mul on selline küsimus, et kas te oskate öelda, mida teha minu olukorras. Ma armusin noorelt ülepeakaela oma koolivenda. Hakkasime käima ning see oli mu esimene armastus. Tema oli n-ö vanakooli romantik ja mulle nii väga meeldis see. Kerin nüüd mõned aastad edasi. Me läksime lahku, kuna minu perekond ja kogudus ei toetanud seda suhet, kuna ta polnud kristlane. Nüüd aga olen ma jälle armunud mittekristlasesse ja seekord otsustasin, et ma ei kanna teda maha pelgalt sellepärast, et ta pole kristlane. Oleme õnnelikud, plaanime abielluda, kuid viimasel ajal meenub mulle teatud hetkedel mu esimene armastus. Ma arvasin, et olen oma suurtest tunnetest üle saanud. Esimeste suhtekuude jooksul ei meenunud mulle mu esimene arm, aga nüüd näen ma oma esimest kallimat vahel unes, teatud hetkedel igatsen teda väga. Mida ma peaksin tegema? Kuidas on võimalik, et peale mitut aastat võib üks inimene olla nii sügavalt mu südames?

Vastab psühholoog ja pereterapeut Karita Kibuspuu:

Lähisuhtes olemine hõlmab mitmeid seotuse tasandeid, üks neist on emotsionaalne seotus. Terapeutide vaatenurgast loetakse suhe lõppenuks, kui on toimunud ka emotsionaalne lahutus - paar ei ole enam emotsionaalselt seotud. Igapäevases elus väljendub emotsionaalne lahutus selles, et endised kaaslased suudavad omavahel suhelda ilma kibeduse ja vaenuta ning vajadusel - näiteks lapsevanemate tasandil - pingevabalt olulisi küsimusi arutada ning lahendusi leida. Juhul, kui elu on endised kallimad täiesti erinevatele teedele juhtinud ning igasugune omavaheline kokkupuutepunkt puudub, tähendab emotsionaalne lahutus seda, et teisest mõeldakse ja räägitakse lugupidaval või äärmisel juhul neutraalsel viisil.

Juhul, kui paar on lahku läinud ning lähisuhe on pealtnäha lõppenud, kuid ometigi ei suudeta teist oma elust või mõtetest välja saada - igatsetakse või tülitsetakse - tähendab see enamasti seda, et emotsionaalset lahutust pole toimunud ja endiste kaaslaste vahel on jätkuvalt mingisugune emotsionaalne side. Teie kirja lugedes tekib just niisugune mulje. Hoolimata sellest, et eelmine suhe lõppes juba mõnda aega tagasi ning hetkel olete juba uues suhtes, tundub mingisugune emotsionaalne side eelmise kaaslasega säilinud olevat.

Mida teha? Esmalt on oluline endasse vaadata ja endalt väga ausalt küsida: “Mismoodi ma tahan oma elu elada?” Otsus kunagise suhtega lõpparve teha ja praegusega edasi liikuda, peab olema tehtud väga teadlikult. Seejärel saab astuda järgmise sammu ja asuda eelmist suhet leinama. Lein ei ole seotud ainult kellegi surma ja matustega, vaid käib kaasas igasuguste kaotuste, lõppemiste ja isegi suuremate muutustega meie elus (näiteks ka kolimine, koolilõpp või töökohavahetus võivad tuua kaasa leinaprotsessi). Lähisuhte purunemine toob kindlasti kaasa vajaduse leinata. Ainult siis, kui oleme endale oma kurbust, valu, pettumust, igatsust ja muid keerulisi tundeid teadvustanud ning nende olemasolu aktsepteerinud, lasevad nad meid vabaks ja me saame eluga edasi liikuda. Suhteleinast on võimalik läbi minna ka üksinda, kuid parim viis seda teha, oleks kellegi toetava ja usaldusväärse inimesega koos. Vahel oskab selleks olla ka mõni sõbranna või pereliige, kuid kindlasti on üheks heaks variandiks ka psühholoogi või terapeudi poole pöördumine.

Ausalt enesesse vaatamine ning suhetega seotud küsimustele vastamine annavad kätte suuna ka järgmisteks sammudeks praeguses suhtes. Kaaslasele silma vaadata ja ausalt oma elu jagada saame siis, kui oleme võtnud vastutuse enda sees asjad selgeks mõelda.

02.10.2020