Kaotasin 1,5 aastat tagasi oma abikaasa. Oma parima sõbra ja eluarmastuse. Olime abielus 14 aastat, meil on 2 last. Ta oli pikalt haige, haigus eskaleerus aastatega, aga lootus püsis, et näeme siiski koos tütre keskkooli lõpetamist, poja kasvamist ja kunagi ka lapselapsi... ning siis ühel hetkel teda enam polnud. Aeg pidavat parandama haavad... Vale puha! Kaotusvalu muutub päev-päevalt hullemaks. Teen laste pärast head nägu, aga seesmiselt vahutan ning keen. Teen etteheiteid kellelegi kõrgemal ning küsin MIKS? Elu ei olegi aus ja õiglane, aga miks peavad minu lapsed üles kasvama ilma emata? Eriti veel isaga, kes ei suuda siiamaani leppida selle kaotusega...
Vaimulik ja teoloog
Sinu lein ja pettumus on mõistetavad ja seda on kurb isegi lugeda. Tunnen südamest kaasa!
Elame maailmas, kus valu, haigus ja surm on kahjuks osa elust. Ja vahel puudutavad need eriliselt ebaõiglaselt neid, kes on veel noored, kelle elutöö jääb järsult pooleli ja kelle lahkumisega ongi võimatu leppida. Seda, miks see just Sinu lähedasega juhtus, ei ole võimalik vastata. Vahel läheb nii ja sügavaid põhjuseid ei pruugi olla. Mitte keegi ei vääri sellist saatust.
Ja samas – mida enam me armastame, seda valusam on armastatu lahkumine. Seepärast ei mõõdeta leina mitte aja-, vaid armastuse ühikutes. Ehk suudad ühel päeval kogeda seda leina koos tänulikkusega, et selline inimene on olnud Su kõrval, et sellist armastust on teile kingitud. On palju neid, kes pole kunagi midagi sellist tunda saanud. Neil pole võimalik meenutada isegi mitte 14 aastat kestnud õnne.
Oluline osa kogetud armastusest elab ka Su lastes edasi, see ei ole päriselt otsa lõppenud. Jah, see on otsekui vari päikese kõrval, vaid tükike sellest, mida kogesid oma abikaasaga, aga ikkagi… Julgustan Sind Jumala abiga samm-sammult oma leina abikaasa pärast armastuseks laste vastu pöörama. Püüa, kasvõi terahaaval, muuta lein tänulikkuseks, et Sulle on jäetud teie ühised lapsed kui elavad mälestused, kui kehastunud märgid teie armastusest.
Ning viimaks võib Jumal, kes kunagi ei põhjusta sellist valu, aga on selles meie kõrval, tuua ka kõige raskemast kaotusest esile midagi väärtuslikku. Loodan väga, et ühel päeval märkad, kuidas see on Sinu ellu toonud sügavust, mõistmist ja kuigi valuvarjulist, aga ikkagi lootust, et Su allesjäänud elul on tähendus.