Tunded Jumala tundmises

18. juuni 2020 Kategooria: Kristlase elu

Kuidas saada lahti enesehaletsusest ja pidevast tunnetele toetumisest (saan ise ka aru, et luban väga palju valesid, hävitavaid mõtteid enda pähe)? Kui tegelikult saan aru, et ma justkui ei tahakski välja sellest (olen paljude muude teemade pärast ka nö augus vaimselt, aga saan aru, et algus ongi seal, et ma ei suuda vastutust võtta enda mõtete ja hoiakute ja üldse elu eest), ja ometi mõistan, et see on nii vale. Kõige selle juures ma olen end nimetanud kristlaseks ja teinud aktiivselt (ja siiralt) koguduses kaasa juba mitu aastat, aga nüüd kuidagi taas näen enda elus tegelikult nii nii palju valesid mustreid, et paneb küsima, kas ma üldse olen Jumalat päriselt tundnud.

Meeli Tankler

Psühholoog

Tundub, et küsimus on mõttemustrites, mida nimetate “valeks” ja tunnetes, mis nende mõttekäikude tulemusel tekivad. Lisaks paistab kätte, et see olukord on omakorda pannud kahtluse alla suhte Jumalaga – et kas see on “päris”.

Me ei ole inimestena – ka mitte kristlastena – kaitstud negatiivsete ja ennasthävitavate mõtete eest. Küsimus on pigem selles, kuidas me nende mõtetega käitume: kas ja kui palju me laseme end nendest mõjutada; kas me laseme neil endasse nii-öelda “pesa teha” või pigem astume neile vastu oma kindlatele veendumustele toetudes.

Kristlasena võiks kahtlusi külvavatele mõtetele vastu astuda Jumala tõotustele toetudes. Jumal on öelnud prohvet Jeremija kaudu: “Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.” (Jr 29:11).

Ja kui omast jõust ei piisa, siis aitab palve või ka eestpalve, kui on usaldusväärseid sõpru, kellelt seda palveabi paluda. Head sõbrad võivad aidata ka mõttemustreid murda, kui on julgust neid mõttekäike sõpradega arutada.

19. juuni 2020