window.dataLayer = window.dataLayer || []; function gtag(){dataLayer.push(arguments);} gtag('js', new Date()); gtag('config', 'G-QVZ97F96MG');
Kellele tegelikult toetun? Mida teha, kui saan aru, et oled liigselt toetunud (koguduses käies) inimestele ja headele emotsioonidele, rohkem kui tõeliselt Jumalale (mida sees siis ka täpselt tähendaks). Et kui saan piisavalt koguduse inimeste ja sõprade tähelepanu, toredatel üritustel osaleda jne, siis on justkui kõik hästi, aga kui seda pole piisavalt, siis tunnen ikkagi end üksikuna ja tühjana ja see mõjutab liialt palju ka seda, missugune inimene ma olen oma igapäevas. Olen sellele küsimusele juba mitmeid aastaid aeg-ajalt mõelnud, aga ikkagi ei oska seda päriselt "otse Jumalalt" tulevat armastust ja turvatunnet piisavalt ammutada ja saada, et nö armastuse anum oleks piisavalt täidetud, et saaksin eluga hästi hakkama ja suudaksin ka teistesse panustada.
Psühholoog ja spordikaplan
Hea kirjutaja – aitäh, et oled julgenud oma muret jagada. Usun, et sa ei ole ainuke, kes sellistel üsna keerulistel teemadel oma usulisel kasvul mõtleb, nii et su küsimus on oluline teema, millel peatuda. Hakkan osalt kinni su enda sulgudesse kirjutatud kommentaarist: mida tähendab sinu jaoks tõeliselt Jumalale toetumine? Millal oled seda kogenud? Või mismoodi igatsed seda kogeda?
Teiseks viis su küsimus mu mõtte teooriale, mis tõmbab paralleele meie jumalasuhte ja meie inimsuhete mõistmise vahele. Usuteaduste ja psühholoogia uurija Kirkpatrick on pakkunud välja kaks lähenemist jumalasuhtele, mis on seotud meie suhetega meile lähedaste inimestega siin maa peal:
Ning viimaks: too tänu! Täna Jumalat nende hetkede eest, kui koged rõõmu lähedastest kogudusekaaslastest ja toredatest sündmustest! Tähista neid toredaid hetki ning pane tähele, kuidas saad sel moel oma rõõmu kasvatada. Ja võimalik, et see rõõm kipub paljunema ka teistesse usulistesse valdkondadesse.