Olen jõudnud oma mõtetega sinna, et elus peab olema midagi rohkemat kui lihtsalt see igapäevane materiaalsus, midagi kõrgemat ja suuremat. Olen uurinud erinevaid religioone ja jäänud peatuma kristlusel, mis tundub ühest küljest väga loogiline, teisest küljest vastuoluline. Mu naine küsib, kas hakkan hulluks minema või vanaks jääma, et selliste asjadega tegelen. Tegelikult otsin lihtsalt elu mõtet ja selle sügavamat tähendust. Kuidas teie mõistate seda, mis on elu mõte?
Vaimulik
Elu mõtte otsimine on midagi väga ürgset ja inimlikku, küllap kohtame seda kõik oma teel ning mitmedki filosoofid-teoloogid on ju selle üle pead murdnud. Suudan vaid kirjeldada seda, kuhu mina oma otsingutes jõudnud olen.
Olen mõtisklenud selle üle, kas elu mõte on olla õnnelik või täita oma kohust ning jõudnud järeldusele, et tõeliselt elusaim elu on siis kui osatakse oma kohust täites olla õnnelik. Ehk leida õnn üles oma igapäevases elus.
Teine suund, kuhu olen ise liikunud, on harmoonia. Kui minu elus on erinevad osad (Jumal, pere, töö, sõbrad) tasakaalus, siis on minu elu mõttekas.
Palju on mõtiskletud selle üle, kes peaks minu elus olema esimene – mina ise, Jumal, ligimene? Leian, et selle kohta ütleb kõik ära armastuse kaksikkäsk, mida mina isiklikult kutsun kolmikkäsuks:
“Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.” Mk 12,30-31
Ehk siis me oleme kutsutud armastama Jumalat ja ligimest nagu iseennast, jah ka iseennast. Ja nimelt armastama, mitte aktsepteerima. Päriselt armastama. Selliselt võtaksin mina kokku elu mõtte.