Tere. Terve elu justkui muutus minu jaoks kuuaega tagasi, kui otsustasin välismaale tööle tulla. Kõigepealt hakkas kooliga allamäge minema. Tuntsin, et ei taha enam kunagi koolist midagi kuulda ning edasi õppima minna. Kõik see kuidas klassijuhataja mulle iga kuu ütles, et peaksin gûmnaasiumist paberid välja võtma, sest matemaatikas olid kahed ning minu jaoks on ainult täiskasvanute gümnaasium mõtekas. Järsku ma lihtsalt otsustasin alla anda koolis osas ning tulla välismaale ära. Võtain paberid välja ja astusin sisse e-gümnaasiumisse, kus mind ootas üllatavalt mõistev õpetaja. Muidugi see ei meeldinud minu emale, ning sellest ajast peale pole temaga suhelnud. Samas isa igati toetab mind ja kiidab, et küll ma olen tubli. Tööl olles tunnen ka, nagu keegi ei väärtusta seda, et ma teen oma tööd hästi. Leitakse vigu selles, et viieks minutiks võtan aja maha, et istuda kui kõik on valmis. Ega peikaga ka hästi lähe enam. Kurdab, et mul justkui pole huvi enam millegi vastu. Ega tegelikult ei olegi. Olen koguaeg väsinud, midagi teha ei taha. Peaasi, et saaks peale tööd rahulikult oma voodis oma mõtteid mõelda ja nutta. Inimestega ka ma suhelda ei soovi. Kuidagi tahan pigem üksi olla aga see üksindus tekitab mulle stressi veel rohekem juurde. Tunnen kuidas ma pole piisav. Mitte milleski. Ma ei oska otseselt kellegi poole pöörduda ega tea kas tahangi. Juba kergem on olla, kui saan kirjutada oma tundeid ja mõtteid kellegile, kes on sellise olukorraga kokku puutunud. Sõbrannasid on mul vähe, ja usaldada inimesi on mul raske. Pigem ei taha neid segada oma muredega. Ma tõesti ei tea mida teha. 18.aastane neiu
Psühholoog
Olukorra kirjeldusest tundub, et algamas võib olla depressioon – huvi kadumine, väsimus, nutuhood ja endassetõmbumine viitavad sellele. Üks põhjusi võib olla katkenud suhtlus emaga, kelle arvamus paraku igaühele korda läheb. Arusaadav, et väga õnnetu olles on raske oma tundeid ja mõtteid kellegagi (sõpradega, isegi elukaaslasega) jagada, võib tunduda, et keegi nagunii ei mõista ja võib-olla ei mõista oma tundeid isegi päris lõpuni. Uues kohas elamine ja töötamine vajab kohanemiseks samuti energiat ja võib juba iseenesest emotsionaalseid raskusi kaasa tuua.
Kasu võib olla oma kurbuse sõnastamisest ja jagamisest neile, kes tunduvad usaldusväärsemad – ehk on mõni sõber, kes teab midagi keerulistest suhetest vanematega või peikaga ning võiks neid üleelamisi mõista? Või mõni töökaaslane, kellele oleks lihtsam tunnistada, et kõige uuega toimetulek on kohati keeruline? Depressioon tähendab sisuliselt mahasurumist, oma tunnete, mõtete või impulsside tagasihoidmist, ning selle vastu saab oma tunnete, mõtete ja impulsside kuulamise ja väljendamisega. Kui ei taha või ei julge oma tundeid teistele inimestele sõnades väljendada, võib natuke abi olla ka sellest, kui iga päev teha vähemalt midagi sellist, mis meeldib, energiat annab või varem rõõmu on teinud. Oluline on oma energia liikuma saada. Võib-olla saab ka emaga rääkida, selgitada oma valikute põhjusi ja väljendada oma tundeid? Või vähemalt isale rääkida endas toimuvast? Toetust saame me tunda siis, kui oleme valmis seda vastu võtma, vastasel juhul tunneme end üksikuna isegi väga toetavate inimeste keskel.
Soojade tervitustega
Teele Ööbik