Ihulikust karistamisest

Kirjutate, et soovite mõista kuidas suhtuda Piibli õpetussõnades soovitatud füüsilisse karistusse lapse kasvatamisel.

Antud küsimuses on koos kaks vaadet, mis teatud tingimustel võivad paista vastuolulistena. Enne nende vaatlemist, tahaksin aga märkida, et Piiblis (eriti Vanas Testamendis) antud soovitusi, ei peaks võtma jäikade sõnasõnaliste käskudena (a la seadusandlus), vaid vaatama kui Jumala antud intstruktsioone inimesele õnnistatud eluks. Jumal ei vaata inimest sooviga leida eksimusi, et siis saaks karistada, vaid inimese Loojana, soovib ta anda inimesele parima elu. Lisaks täiendab, laiendab ja kinnitab Piibel põhilisi eluprintsiipe mitmes eri kohas ja ka nendega tuleb arvestada tõlgendamisel. Sama suhtumine peab olema ka vanemal. Karistus ei ole vanema emotsionaalse pinge väljaelamine lapse peal – see on vägivald ja õigusega keelatud.

Teie poolt toodud kirjakohad olid kõik Õpetussõnade raamatust – mis on ajalooliselt kogumik kuningas Saalomoni poolt edasi antud elujuhistest, aga kajastavad ühtlasi ka laiemaid jumalikke põhimõtteid. Laiemal taustal on arusaamine, et inimese parim elu on võimalik vaid Jumala seadmistega kooskõlas elades, kus heal ja kurjal on selged piirid. Karistus teeb piirid selgeks, teadvustamata või peidetud kurjuse avalikuks, üheselt mõistetavaks kuulutades ühtlasi Jumala pühadust ja õiglust.

Laste kasvatamisel on piiride seadmine ja teadvustamine eriti oluline, sest määratleb käitumismustrid kogu eluks. Üks tähtsamaid arusaamisi selles on tegu-tagajärg seose mõistmine nii otseses kui laiemas plaanis, sellega koos ka selge hea ja kurja vahel vahet tegemine.

Piibel toob mitmeid näiteid, kuidas Jumal kasvatab oma rahvast “kui lapsi” – neid samamoodi otsese kogemuse kaudu distsiplineerides, et rahvas tahaks ja valiks tee, mis on neile parim. Karistuse eesmärk on juhtida inimene arusaamisele enese kalduvusest eksida ning suunata ta otsima abi (ja muutumist) Jumalalt.

Iga laps on unikaalne nii oma isiksuses kui arengus ja Piibel jaatab seda. 1968.a tõlkes on Õp 22:6 järgmine salm:”Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” 1997.a tõlkes: “Juhata poiss ta tee peale, siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas!” . Oluline on siin väljend “tema tee peale” – ehk igal lapsel on oma tee ja vanema ülesanne on kõigepealt mõista – milline on selle lapse tee/ isiksus/ väljakutsed, ning kuidas seda kõike arvesse võttes aidata just sellel konkreetsel lapsel püsida õiges tasakaalus hea ja kurja vahel vahet tehes.

Sama, erinevustega arvestamise põhimõte, kehtib lapse karistamisel. Ka karistamist tuleb vaadata laiema mõistena: see on piiride kinnitamine, treenimine, distsiplineerimine, ikka ja jälle õigele rajale suunamine. On väga tundlikke lapsi, kellele piisab selgitavast noomimisest või teise tuppa saatmisest. Aga on ka lapsi, kes ei taha või ei suuda kuidagi püsida õigetes piirides ning mõne üksiku puhul ei aita muu kui kehaline karistus. Aga isegi sel juhul on mitmeid eri viise selle rakendamiseks. Kindlasti ei saa tõlgendada, et ainult vitsaga peksmine on õige viis.

Kuningas Saalomoni aegadel oli vitsa andmine/ peks karistusviisina kultuuriliselt aktsepteeritud ja üldlevinud – seda ka täistkasvanute puhul. Meie elame teises ajas ja kultuuris ja saame neid Jumala printsiipe rakendada meie ajale kohaselt. Jumala printsiibid ise aga on ajatud ja kehtivad kõikidele ajastutele.

Mistahes karistus peab olema antud armus ja armastuses ning mitte enne kui lapsele on selgitatud väga täpselt kus ja kuidas ta piire ületas.

Kõige parem juhendaja vanemale on siin Jumala Püha Vaim, kellelt saab küsida, mis selles lapses tegelikult toimub. Kas tõesti on tegu mässuga, või on põhjuseks pigem mõni suur vajakajäämine, mure või häda.

Tarkust ja rahu soovides,

Mari Vahermägi