Karita Kibuspuu
Psühholoog ja pereterapeut
Erivajadusega inimesele, eriti veel oma isiklikule (täisealisele) lapsele tugiisikuks olemine on väga suur väljakutse. Autismispektriga inimesed vajavad oma lähedaste poolt erilist mõistmist, tasakaalukust ja kannatlikkust ning nende puhul ei lange bioloogiline vanus tihtipeale kokku nende emotsionaalse vanuse ja sotsiaalse toimetulekuga (hoolimata tegelikust vanusenumbrist võib ümbritsevast arusaamine ning emotsioonide ja sotsiaalsete situatsioonidega toimetulek olla väga keeruline).
Nii võib sageli juhtuda, et autisti pereliikmetel jääb oma isiklike vajaduste märkamine ning oma “tassi täitmine” tahaplaanile. Kuid väga raske, isegi võimatu, on säilitada rahu ning pakkuda mõistmist, kui isiklikud vajadused on täitmata. Seepärast on ülioluline, et autistilike laste vanematel oleks oma isiklik kindel tugivõrgustik – inimesed, kes oleksid olemas just siis, kui neid vajatakse ning kellega koos jagada nii muresid kui rõõme. Sama oluline on võimalus võtta regulaarselt veidi aega puhkamiseks ning iseendaga tegelemiseks, lahus oma erivajadusega lapse jaoks olemas olemisest.
Kirjast ei selgu, milline on konkreetse vanema ja lapse tugivõrgustik, samuti see, missuguseid pinge maandamise ja hirmuga toimetulemise viise on juba proovitud. Seepärast soovitaksin vanemale üks ühele individuaalset nõustamist, kus oleks võimalik juba hästi konkreetselt kaardistada muret valmistavad situatsioonid, samuti olemasolevad ning võimalikud ressursid ning sobivad toimetulekuviisid.