Peresuhted > Kadunud isa hooldamine

Olen see inimene, kes kasvas üles isata ja ootas kogu aeg, et ta ometi tuleks ja minuga koos oleks. Ta ei tulnud. Kunagi. Nüüd olen ise lapsevanem ja minule on esitatud arve olematu isa hooldusteenuste eest. Kuidas sellega toime tulla? Ma tunnen, et ma ei suuda seda kannatada.

Vastab superviisor ja perenõustaja Heidi Rätsep:

Teie murekiri puudutab isa, keda te väiksena nii väga igatsesite ja kellest puudust tundsite ja kes nüüd vanemaealisena vajab hooldusteenuseid. Mõistan, et see olukord on teie jaoks väga raske ja seda nii hingeliselt kui õiguslikult.

Õigusliku poole pealt on nii, et Eestis kehtiva perekonnaseaduse järgi on täiskasvanud laps oma vanemate suhtes ülalpidamiskohustuslane (PKS § või 96). See tähendab seda, et vanemal on õigus saada oma täiskasvanud lapselt ülalpidamist (PKS § 97 lg 3). Kui te leiate, et isa eest hooldusteenuste tasu küsimine on teie suhtes ebaõiglane (ta ei maksnud teile lapsena elatisraha; teil on ülalpeetavad alaealised lapsed; teil ei pruugi olla võimalik majanduslikult maksta isa hooldusteenuste eest), siis soovitan teil pöörduda kohtusse ja esitada enda põhjendused (PKS § 98 lg 1). Kohus võib ülalpidamisnõuet kas piirata või üldse ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada (PKS § 103). Eelnenu, koos viidetega perekonnaseadusele, on teie olukorra juriidiline pool.

Teie kirjast kumab hingeline igatsus isa järele. Laps vajab nii ema kui isa ja mida väiksem, seda enam vanemaid vajatakse. Kuidas aktsepteerida olematut isa? Kas ja kuidas nõustuda isaga sellisena nagu ta on olnud ja on praegu? Vanemad on inimesed oma vigadega ja seega ebatäiuslikud nagu me ise. Kahjuks ei ole laste võimuses oma vanemaid muuta. Saame vaid vastu võtta vanemate kaudu tulnud suurima kingi: elu. Tänu neile oleme olemas ja omakorda elu teenistuses.

Julgustan teid pöörduma ka pereterapeudi või hingehoidja poole, kellega koos saaksite seda keerulist olukorda, kus hetkel oma elus olete, sügavamalt uurida ja mõtestada.

04.06.2020