Kristlase elu > Süütunne kristlasena

Alates kristlaseks saamisest tunnen iga päev süütunnet. Mul on süütunne igasuguste asjade pärast: et ma ei palveta piisavalt, ei tee piisavalt koguduses tööd, ei anneta piisavalt raha, ütlesin kellegi midagi vale hääletooniga jne ... Veel läheb mul palju mõttetööd pidevaks analüüsimiseks, kas ma ikka olen kõike õigesti teinud, kas olen olnud kõigi vastu piisavalt sõbralik/abivalmis/toetav, kas olen teinud piisavalt teise inimese aitamiseks, kas teen kõike piibli kohaselt jne ... Kui ma ka mõnda raadiosaadet kuulan, siis hakkan õpetusi kuuldes jälle ennast analüüsima ja tunnen end süüdi.

Vastab EELK vaimulik ja hingehoidja Urmas Nagel:

Matteuse evangeeliumis on öeldud: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik.” (Mt 5:48) Jõulised sõnad, kuid tegelikult ei tähenda see mitte seda, et me peaksime olema perfektsed, täiesti veatud. Sel juhul surume kõik ebatäiusliku endas maha, tagajärjena aga tulevad esile sisemised pinged või siis selle kõige projitseerimine teistele. Pigem tuleb meil olla terviklik inimene koos kõigi oma heade ja halbade külgedega. Armastusekäsk koosneb ju kolmest osast: armasta Jumalat, ligimest ja iseennast. Tegelikult on Jumal meie vastu palju armulikum, kui me ise enda suhtes oleme. Apostel Johannes ütleb: „Olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja teab kõik.“ (1Jh 3:20) Usun, et see on pind, millele on hea ja kasulik toetuda, kui peab oma pingete ja süütundega maadlema. Üks oluline põhimõte kõlab nii: kõik, millega meie mina samastub, valitseb meie üle. Me võime valitseda ja kontrollida kõike, millega samastumisest me loobume.

Seni, kui ma endale ei andesta, olen justkui lõksus. Andestus on eelduseks, et inimene saaks elada teadlikult ja tähelepanelikult, saaks elada praeguses hetkes. Ühte pean siiski veel mainima. Enamasti on meie süü põhjused sügaval. Vahel on see lahendamatu lein, vahel on selleks minevikuhaavad või sügavale alateadvusse surutud lahendamata küsimused, mis mõnel hetkel n-ö vupsavad meie teadvusse, see tuleb nendega tegelda. Lõpuks ometi! Pole midagi imestada, kui suured muutused, nagu usule tulemine jms, toovad kõik meis erakordse jõuga esile. Siin ei aita alati ainult teadmine, et olen võitjate poolel ja olen lunastatud. Mitte ainult Kristusele, vaid ka iseendale tuleb jaa öelda.

Peale palve on veel toetavaid viise, mis aitavad leida meelerahu, näiteks vaimulikud harjutused jms. Seda kõike ei jõua siin kirjeldada, kuid olen valmis edaspidi sellest lähemalt rääkima. Võib ka mulle helistada.

Ole hoitud!

20.05.2020