Kristlase elu > Põgenemine

Saan väga hästi aru, et mul on kõvasti (hetkel ka eluga toime tulekut häirivaid) probleeme enesehaletsuse ja enesehinnanguga ja iseendaga läbi saamisega, ning laiemalt enda elu eest vastutuse võtmisega, ja sealjuures ka usueluga, ja samas ongi, ma isegi ei ole valmis nende teemadega tegelema, kõike tundub lihtsalt liiga palju ja tahaks kõige eest põgeneda (hetkel, kuna on puhkus, on see ka suures osas võimalik). Justkui ootan ja loodan Jumalalt imet, et kõik võiks laheneda ühe palvega, ühte tabavat videot vaadates vms, ja samas tean, et ilmselt seda ei juhtu. Mõistan, et mul on vaja abi, aga teatud põhjustel on professionaalse abi poole pöördumine ka hetkel keeruline ning kõige enam ongi, et ma lihtsalt vist päriselt ei taha abi (sh tean mitmeid asju, mida saaksin ise enda heaks teha, aga miskipärast ometi ei tee neid). Tunnen, et ei suuda käituda vastutustundliku täiskasvanud inimesena. Kuidas üle saada sellest "tean, et nii edasi ei saa, aga ometi ei suuda vastutust võtta, et päriselt tegeleda probleemidega"-punktist?

Vastab vaimulik ja õppejõud Meego Remmel:

Saan aru, et taolises seisundis viibimine võib üsna raskeks kandamiks kujuneda. Pealegi kalduvad lahendust leidmata probleemid aja jooksul süvenema, sõltumata sellest, kust nad pärit on. Inimene on üks tervik ja tervikuna tahab Jumal ka meie eest hoolt kanda. “Rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti,” kinnitab apostel, “ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna!” (1Ts 5:23) Osundatud piiblitekstist nähtub, et olemaks “tervikuna hoitud” vajame “läbinisti” rahu Jumala poolt antud pühitsust, aga teisalt peame ka ise omalt poolt tegema ihu ja hingega kui ka vaimulikult kõik võimaliku, et olla mitte poolikult, vaid nimelt “tervikuna hoitud”. Seega, kui vajame hingelist jõudu ja tuge, ei saa me jätta inimlikult vajalikku unarusse, et lihtsalt “ootan ja loodan Jumalalt imet, et kõik võiks laheneda ühe palvega”. Inimhing võib väga õrn olla, mistõttu ei saa ega tohi tähelepanuta jätta meie hingeelulisi vajadusi - olgu need kasvõi psüühilist laadi ravi vajadused - ega ka füüsilisi ja vaimulikke vajadusi. Jeesus õpetas, et me vajame nii igapäevast leiba kui Jumala sõna (Mt 4:4). Oluline on märgata ja hinnata end ühtse tervisliku elu mõõtkavas, otsides abi nimelt valdkonnas, mis üldist tasakaalutust esile kutsub. Nii on ka sinuabi.ee loodud ja avatud erinevate spetsialistide koostöös, et igaüks saaks abi just selles osas, kus seda kellelgi kõige rohkem on vaja. Küsides, “kuidas üle saada sellest "tean, et nii edasi ei saa, aga ometi ei suuda vastutust võtta, et päriselt tegeleda probleemidega"-punktist?”, võib ja ilmselt tulebki edasi küsida: kes peab vastutama minu enesega toimetuleku eest, on see Jumal või mina ise või keegi teine minu kõrval? Sellele vastust teades on järgmist sammu õige abi suunas juba palju kergem astuda.

15.06.2020