Isiklik areng > Üksildus koguduses

Käisin aastaid koguduses, teenisin koguduses kaasa. Olen kogu elu tundnud end väga üksikuna, sest mul pole kunagi olnud lähedasi sõpru (isegi kui ma sean endast olulisemaks selle, et minu tuttavad oleksid rõõmsad). Olen ometi aastaid tänutundes ülejäänud asjade eest siiralt tänades palvetanud. Palvetanud ka selle üle, et võiksin leida endale kasvõi ühe lähedase sõbra - seda ometi ei juhtunud. Tundsin, et äkki pole Jumalat olemas, sest ei tundnud Jumala ligiolu ega ka seda, et ta mind aitaks. Enam ma kirikus ei käi. Nüüd olen depressioonis ja tunnen, et miski ei motiveeri elama. Sotsiaalmeedia on täis tuttavatest oma aktiivse sotsiaalse eluga ja mul pole midagi peale töö. Pean lähiajal otsustama ära, kas jätkan ülikoolis oma erialaga või mitte (kui nüüd ei jätka, ei saa hiljem seda eriala õppima minna) ja ma ei tea isegi, mida selles osas teha, kuna mul pole mitte millekski hetkel motivatsiooni või energiat. Ometi saan aru, et ma ei taha, et mu elu oleks selline. Sellisel kurval elul pole mõtet. Ma ei tea, millest peale hakata.

Vastab psühholoog Tiia Lister:

Saan aru, et olete esitanud küsimuse avatud foorumisse. Teie küsimus on tõsine ja isiklik. Ma ei tea, kuidas sellele foorumis nii vastata, et see Teid aitaks.

Avate väga mitmeid olulisi küsimusi: elukutsevalik, koguduses käimine, depressioon, Jumala olemasolu, üksildus. Need on tõsised teemad, mida foorumis on väga keeruline käsitleda. Soovitan Teile isiklikku nõustamist, et saada selgust, millest see olukord ja küsimus on tekkinud. Olen nõus Teiega suhtlema isiklikult meili teel või FB-s rääkima.

20.07.2020